Kiusamine ei ole vaid koolide mure – ka spordi- ja huvikoolid peaksid võtma suurema vastutuse

Kuigi koolid tegelevad üha teadlikumalt kiusamise ennetamisega, leiavad taolised pinged ja konfliktid aset ka väljaspool klassiruumi treeningutes, võistlustel ja huviringides. Sihtasutuse Kiusamisvaba Kool ekspertide sõnul jõuab spordivaldkond nende radarile enamasti alles siis, kui probleem on juba tõsine. Ometi tõdevad nad, et treeneritel on erakordne mõju kujundada rühma sisekliimat ja noorte heaolu ning seda ei tohiks treeningute kõrval jätta tagaplaanile.

„Koolides on kiusamisest räägitud järjest rohkem ning süsteemid tulekahjude ennetuseks on enam-vähem paigas. Spordi- ja huvirühmades seevastu valitseb sageli arusaam, et lühike treeningtund ei ole koht sotsiaalsete teemade lahkamiseks ning väärtused tulevad lapsele mujalt kaasa. Paraku see aga päris nii ei ole,“ sõnas SA Kiusamisvaba Kool tegevjuht Triinu Purru.

Näiteks selgus Samsungi tellitud Norstati uuringust, et 48% õpilastest leiab, et treenerite oskused luua turvalist ja kaasavat keskkonda on vahel puudulikud, ning 20% noortest tunneb end treeningutes kõrvalejäetuna kas oma päritolu, välimuse, taseme või soolise identiteedi tõttu. Nende arvude taga on keskkond, kus lapsed veedavad iga nädal tunde ning kus treeneri sõnal ja hoiakul on tihti suurem mõju kui õpetajal.

Sihtasutuse jaoks ei tule uuringutulemused üllatusena. „Spordi- ja huvikoolide personal ei pea ennast sageli vastutavaks sotsiaalsete teemade eest, sest fookus on harjutustel, tulemustel ja ajal, mis on juba niigi piiratud. Kui juhendaja tunneb, et tal pole kindlust või oskusi ega tuge juhtkonna poolt sotsiaal-emotsionaalsete teemadega tegelemiseks, siis seda ka ei juhtu. Seetõttu jõuavadki huvitegevuse ja spordivaldkonna juhtumid meieni enamasti alles siis, kui olukord on juba väga keeruline,“ märkis Purru.

Ka sihtasutuse kommunikatsiooni- ja kogukonnajuht Klelia Peterson näeb korduvat mustrit: klubid või lapsevanemad otsivad abi, saadakse nõu ja konkreetne juhtum lahendatakse, kuid seejärel huvi ennetustöö jätkamiseks raugeb. „Kiusamise mõistmine eeldab kõigil osapooltel ühist arusaama. Kui spordiklubis puuduvad ühised reeglid ja väärtused, siis on väga keeruline luua kaasavat ja toetavat keskkonda. Treener on noore jaoks suur eeskuju ning see annab talle tohutu võimaluse mõjutada rühmakultuuri, aga sellega kaasneb ka suur vastutus.“

Samsungi uuringust ilmes, et lausa 29% õpilastest ei nõustu väitega, et sport aitab kiusamise vastu võidelda. Purru sõnul peitub selle taga spordikeskkonna eripära, mis on tihtipeale pingeline, võistluslik ja võrdlemist täis. Kui koolis nähakse rohkem varjatud kiusamist, siis trennis võib olla rohkem füüsilist või otsest halvustamist. Lisaks kanduvad juhendaja enda emotsioonid – näiteks hetked, kus juhendaja ütleb mõtlematult, et ‘miks sa selle võimaluse ära rikkusid’ – väga kiiresti ka grupidünaamikasse üle.

Kui juhendaja märkab kiusamist, on täiskasvanuna ülesanne tal sekkuda. „Sekkumine ei ole valik, see on vastutus mis täiskasvanuks olemisega kaasneb. Kindlasti tuleb toetada kannatanut, rääkida nii kiusaja kui ka sageli terve grupiga, kaasata vajadusel lapsevanemad ja hoida olukorral silm peal. Juhendaja ülesanne on luua koos grupiga ühised kokkulepped, millest igaüks kinni peab ning olukorra tekkides neid meelde tuletada. Karistamine ei tööta, vaid just selgitustöö on see, mis aitab noorel päriselt oma käitumist mõista ja muuta,” soovitas tegevjuht Purru.

Sotsiaal-emotsionaalsed oskused ei vaja treeningutes eraldi loenguid või pikki arutelusid. Piisab vaid sellest, kui põimida oskuste harjutamine loomulikult treeningu sisse. „Me treenime lihaseid, aga samamoodi saab treenida tähelepanu, empaatiat ja koostööoskust,“ sõnas Peterson. „Selle harjutamiseks võib võtta näiteks paar minutit tunni algusest või lõpust, kus käiakse üle ühised kokkulepped või reflekteeritakse treeningul toimunut. Need väikesed sammud ei võta treeningult midagi ära, kuid annavad väga palju juurde.“

Kiusamise ennetus on spordis sama oluline kui koolis. Võib olla isegi olulisem, sest treeneri mõjuvõim noore enesekindlusele ja kuuluvustundele on väga suur. „Ka treeneritele on olemas koolitusi ning kui teadlikkusega tegeletakse järjepidevalt, on treeningud rahulikumad, lapsed keskendunumad ja ka sportlik areng parem,“ ütles Peterson. „Lapsed ütlevad meile väga tihti, et just täiskasvanu üks toetav sõna või kasvõi see, et ta päriselt märkab ja küsib, ongi päästerõngas. Ehk lihtsam ja mõistlikum on tegeleda asjadega jooksvalt, mitte oodata kriisi.“

Samsungi tellitud uuringu viis läbi Norstat, mis küsitles Baltikumis augustikuu jooksul 934 õpilast vanuses 14-19.