Spordipsühholoog: meid ümbritsev keskkond ei soosi noori liikuma

Noorte liikumisharjumused on märgatavalt muutunud. Aina rohkem röövivad mugav keskkond ja kiire elutempo liikumiseks mõeldud aega ning ka koolides toimuvad liikumistunnid ei anna kehale piisavalt koormust. Spordipsühholoog Lisett Pavelson näeb oma igapäevatöös, et kehaline aktiivsus ei ole paraku enam loomulik osa päevast ning leiab, et noorte motiveerimine algab õigest lähenemisest.

Hiljutisest Samsungi tellitud Norstati uuringust selgus, et iga neljas Eesti noor ei liigu regulaarselt isegi kord nädalas. Peamiseks liikumist takistavateks teguriteks tõid noored välja motivatsiooni- ja ajapuuduse. 15-aastaste seas mainis motivatsioonipuudust 36% ja ajapuudust 34%, kuid 18-aastaste seas tõusid need näitajad vastavalt 47% ja 60% peale.

„Meie elukeskkond on muutunud mugavamaks ja liikumine ei ole enam loomulik osa päevast. Kooli ja tööle sõidetakse autoga, kullerid toovad toidu ukse taha ning sotsiaalmeedia on pea igas telefonis meelt lahutamas. Aju eelistab mugavust ning mugavustunne on just see, millega me võitleme hetkel, mil planeerime liikuma minemist. Palju mugavam on jääda diivanile ja mitte midagi teha. “ sõnas Pavelson.

Psühholoogi sõnul on tavaks arvata, et liikumine peaks alati olema tore ja lihtne, kuid tegelikult on pingutus oma loomult meie kehale ning ajule ebamugav. „See on paradoks – me teame, et liikumine teeb head, aga meie keha ja aju on programmeeritud energiat kokku hoidma. Seepärast tundub palju lihtsam mitte liikuda.“

Kuigi kesiste liikumisharjumuste põhjus peitub osaliselt keskkonnas, mis soosib istuvat eluviisi, jääb vastutus Pavelsoni sõnul lõpuks siiski inimesele endale. „Lõpuks peab inimene ikkagi ise otsustama, et ta soovib teadlikult liikuda ja oma tervist toetada. Selleks on vaja näha pikemat perspektiivi ning mõista, et kuigi praegu võib olla raske, on kasu pikemas plaanis tohutu.“

Tema sõnul on noortel keeruline näha just liikumise pikaajalist kasu. Seda ei soodusta liikumistundide ülesehitus, mis on tihti liialt tulemuskeskne. Kooli liikumistundides öeldakse õpilastele, et aeg on staadioniringe joosta ning tuuakse võrdluseks enda või klassikaaslaste eelmise aasta tulemused. Samas ei selgitata, miks jooksmine või erinevate spordialade katsetamine on oluline hilisemate liikumisharjumuste kujunemisel.

Õpetajad unustavad eksperdi sõnul sageli rääkida, et pingutusest tulenev ebamugavus on loomulik osa protsessist. Kui nad oskaksid tuua spordipsühholoogia võtteid tundidesse – näiteks juhendada, millele pingutuse ajal tähelepanu suunata, kuidas mõtteid nii juhtida, et need toetaksid sooritust või kuidas tulla toime emotsionaalselt rasketel hetkedel – oleks liikumine palju nauditavam ja õpetlikum.

Selleks, et noored liiguksid piisavalt, tuleb Pavelsoni sõnul liikumisampse nutikalt päeva sisse põimida. Ka tänavune Samsungi koolinoorte ideekonkurss Solve for Tomorrow keskendub tehnoloogia ja spordi ühendamisele, et muuta sportimine kõigile kättesaadavamaks ja mugavamaks.

Aga mistõttu peaksid noored üldse liikuma? Ekspert rõhutab, et lapsepõlves kujuneb alus kogu edasisele suhtumisele liikumisse. „Kui laps õpib liikumise kaudu uusi oskusi, näiteks palli viskama, hüppama, tasakaalu hoidma, tekib tal ka enesekindlus ja usk enda võimetesse ja oskustesse. Kui põhilised liikumisoskused jäävad lapsena omandamata, on hiljem palju lihtsam uskuda, et ma lihtsalt ei ole sportlik.“

Lisaks on liikumise mõju vaimsele tervisele ja õppimisvõimele Pavelsoni sõnul märkimisväärne. Uuringute kohaselt on kehaline aktiivsus ärevuse ja depressiooni vastu sarnaselt tõhus sekkumine kui kognitiivne teraapia. Liikumisega alustamine tundub lihtsalt kordades keerulisem. Liikumine parandab une kvaliteeti, söögiisu, mõtlemis- ja õppimisvõimet ning emotsiooni- ja tähelepanuregulatsiooni, tekitades ühtlasi tunde, et „ma saan hakkama“.

„Õpetaja või lapsevanem ei saa motivatsiooni luua, aga ta saab aidata luua keskkonda, mis toetab motivatsiooni kujunemist. Noor peaks tundma autonoomsust, kompetentsust ja seotust ehk tajuma, et tal on keskkonnas valikuid, ta saab hakkama, tal on eduelamusi ning tundma, et ta kuulub gruppi. Oluline on kiita pingutust, mitte ainult tulemust ja kindlasti ei tohi liikumist kasutada karistusena,“ rõhutas Pavelson.

Liikumisel on ka oluline sotsiaalne mõõde, sest sport ja kehaline aktiivsus on üks parimaid viise uusi sõpru leida ja kuuluvustunnet kogeda. Mõne noore jaoks võib see olla isegi esimene koht, kus ta tunneb, et sobib kuhugi. Samas on liikumine oma olemuselt juba niigi pingutust ja ebamugavust nõudev, mistõttu muutub see eriti vastumeeldeks, kui tuleb tegeleda spordialaga, mis tegelikult ei meeldi. Seetõttu on psühholoogi sõnul oluline, et igaüks leiaks endale sobiva viisi liikumiseks. „Ei pea tegema seda, mida teised teevad. Kui kõik jooksevad, ei tähenda see, et sina pead jooksma. Leida tuleb just see spordiala, mis sulle päriselt meeldib.“

Liikumine ei pea alati tähendama trenni, vaid oluline on teadlikkus ja järjepidevus. „ Me kipume arvama, et liigume päeva jooksul rohkem, kui seda tegelikult teeme. Iga päev võiks aktiivselt liikuda vähemalt tund aega mõõduka kuni tugeva intensiivsusega. Liikumine aga ei pea olema alati trenn. Selleks võib olla nii jalutamine, trepist käimine, tantsimine või kasvõi püsti töötamine,” soovitas ekspert.

Samsungi tellitud uuringu viis läbi Norstat, mis küsitles Baltikumis augustikuu jooksul 934 õpilast vanuses 14-19.